Titaandioksiid (TiO2) on peen valge pulber või tolm, mis esineb looduslikult. Seda toodeti esmakordselt tahtlikult valge pigmendina kasutamiseks 1923. aastal.
See on loomulikult läbipaistmatu ja särav, mis muudab selle kasulikuks kasutamiseks paberis, keraamikas, kummis, tekstiilis, värvides, tintides ja kosmeetikas. Samuti on see vastupidav ultraviolettkiirgusele (UV) ja seda kasutatakse laialdaselt päikesekaitsetoodetes ja pigmentides, mis tõenäoliselt puutuvad kokku UV-valgusega. Seda kasutatakse paljudes isikliku hügieeni toodetes, sealhulgas värvikosmeetikas, nagu lauvärvid ja põsepuna, lahtised ja pressitud puudrid ning päikesekaitsetooted.
Titaandioksiid võib moodustada mitu erinevat kuju, millel on erinevad omadused. Mõningaid kujundeid saab muuta nanomaterjalideks. Mikroniseeritud TiO2 (nimetatakse ka "nano" või "nanoosakesed") võeti kasutusele 1990. aastate alguses. Nii nanotehnoloogia kui ka mikroniseerimine viitavad praktikale luua antud materjalist väga väikesed osakeste suurused. "Nanoosakesed" viitavad tavaliselt osakestele, mis on väiksemad kui 100 nanomeetrit; nanomeeter on 1/1 miljardik meetrit. Nende väikeste suuruste ja madalate kontsentratsioonide korral tundub titaandioksiid läbipaistev, võimaldades tõhusaid päikesekaitsetooteid, mis ei tundu valged.
Titaandioksiid, või TiO2, kantakse toote etiketile, kuid ettevõtted ei pea koostama koostisosade suurust ega struktuuri. Kui seda kasutatakse päikesekaitsekreemides UV-kiirguse blokeerimiseks, peetakse titaandioksiidi aktiivseks koostisosaks, mis tähendab, et kontsentratsioon tuleb samuti märkida.
